22/10/2026
Haarasin Lauri Räpi raamatu, et sellele postitusele pealkirja leida, ja otsustasin teha seda põhimõttel „jää siin seisma, kui tundub, et on õige koht”. Ja just need read mulle ette sattusid. Juhuseid ei ole. ✨
„vahel lihtsalt on nii
et tuleb käia p**k tee
vales suunas
et jõuda kohale sinna
kuhu sa tegelikult
teel oled”
Sest just need pildid kirjeldavad midagi, mida olen pikalt otsinud.
Veterinaarmeditsiin, 6. kursus ja üsna järsk kannapööre millegi seni tundmatu poole – hobumaailma. 🐴
Viimased 12 aastat olen hobumeditsiinist pigem mööda vaadanud ja seda isegi 100% peljanud. Ma polnud kunagi isegi kaalunud võimalust, et minust võiks saada hobuarst!
5. kursusel ütles Kristel mulle mõned suunavad sõnad, mis panid mind hobuseid hoopis teise pilguga vaatama. Esialgu tundus see mõte täiesti uskumatu. Mina? Hobuarstiks? Mina küll mitte! 😄
Aga mida rohkem ma selle mõttega harjusin, seda enam hakkas miski minus muutuma. Kuni lõpuks alistusin ja otsustasin valida 6. kursusel just hobumeditsiini suuna.
Ja ühtäkki olin leidnud üles ühe ammuse unistuse, mille olin vahepeal sügavale maha matnud. Naljakas mõelda, et isegi mu esimene e-posti aadress oli [email protected]. 😄
Mis seal ikka. Avatud südamega astun nüüd seda teed. Ees ootab palju õppimist ja eneseületamist, aga miskipärast tundub, et olen just seal, kus pean olema.
Ja Räpp lõpetab sellesama avatud lehekülje sõnadega:
„kas mäletad, täna on see homne päev, millest eile rääkisid!” 🤍
Ja üks suur aitäh ka , kes on mind lahkelt oma tiiva alla võtnud, oma teadmisi ja kogemusi jaganud ning oli nõus ühel pühapäevaõhtul meie kordetamisõppimise kõrvalt ka nende piltide jaoks aega leidma. 🤎🐴