04/02/2026
Aasta 2025 on selja taga ning 2026 juba täie hooga käimas. Viimasel ajal on siin üsna korralik vaikus valitsenud. Põhjustest pole ma rääkinud, nüüd veidi teen seda.
Eks vist kõik, kes seda loevad, võivad peeglisse vaadata ja tõdeda sama asja, et eelmine aasta oli raske. Eelkõige majanduslikult, aga mulle veidi ka emotsionaalselt.
Aasta alguses, kui möödus 6 aastat selle rännaku algusest, kuhu ma jõudsin tegelikult tollal minu elu tänaseks päris palju muutnud pooleaastase ja temaga seotud täiesti igapäevase seiga tõttu, kaotasin kuidagi täiesti fookuse. Kõigepealt oli aasta algus juba märgiline - esimene reaalne töö tuli minu lauale umbes märtsis. Ehk siis ma sain aru, et tegelikult ilmselt saab aasta olema raske. Eks on see ka arusaadav, arusaamatud ning segased maksutõusud ja uued maksud on kõigi taskud tühjaks teinud ning tulevik on üsna määramatu, nii geopoliitilisel kui kahjuks ka kohalikul tasandil.
Aga mis mind vist kõige enam viis fookuse kaotamiseni, oli see, et ma hakkasin iseendale esitama küsimust "Miks?" Ja ma leidsin, et tahaks rohkem aus olla. Nii iseenda, kui maailma vastu. Eks ma olen ennegi võtnud seda lehte siin mitte lihtsalt enda reklaamnäo vaid ka veidi enda avamise kohana. Igatahes ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma olen jäänud toppama ühe koha peale ja tegelikult järjest enam pressib peale tunne, et mul pole hetkel maailmale mitte midagi öelda. Leidsin, et on aeg ka ise pidurit veidi pressida ning vaadata veidi ringi nii maailmas, kui enda sees. Siis tuli sügis ning viimanegi fookus kadus järgmise teemaga, millega lootsin juba kevadel tegeleda aga mis läks venima ning päädis sellega, et aasta viimased kolm-neli kuud oli kogu mu vaba aeg kinni seal. Lisaks veel igapäevatöö väljakutsed ja nii siis siin valitseski tühjus.
Aastavahetuse paiku sattus minuga kontakti Laura. Heietasime veidi pildimõtteid, kuna kummagi igapäevaelu on täna üsnagi katastroofiline, kui kalendrisse vaadata, siis näpistasime väikese aja ühte veidi pikemasse lõunapausi. Hoiatusele "Sa pildistad konkreetset puuhobust," ma reageerisin pigem huumoriga. Fast forward - stuudios me siis korraga istusimegi, paigas umbkaudne visioon, aga tänu sellele väikesele ebakindlusele sai veedetud veidi aega lihtsalt nö testpilte tehes. Eks me jutustasime kõrvale omajagu, osalt selleks, et pingeid maha võtta, osalt kindlasti ka siirast huvist. Kui mõned päevad hiljem pilte sortima asusin, siis leidsin testpiltide hulgast midagi, mida ma hetkel ka jagada tahaks. Lihtsalt selle oleku pärast. Vahel on lugusid, mille jutustamiseks tuleb näha veidi ka fassaadist kaugemale. Ja just see äratundmise hetk, tundub, et võib mulle jälle fookuse tagasi tuua. Fookuse, mis aitab olla aus ning näidata maailmale ja eelkõige temale, kes on haavatavalt seal teispool klaasihunnikut, kellega tegelikult tegu on :)
Luban end selleks aastaks jälle kätte võtta ning vahel ka teid värske materjaliga rõõmustada. Ma loodan, et see hakkab olema veidi teistsugune, heas mõttes.
Allpool siis see foto, millest ma kirjutasin, eks vaataja silmad ise räägivad personaalse loo sinna juurde :)