12/10/2021
9.oktoober Kadriorus. Armastus ei küsi ilma.
Startisin varahommikul Tartust Tallinna poole, et hommikupoolikul Kadriorus pildistada ning edasi juba pulma liikuda. Ilm oli juba sügisene ning karge. Kadriorgu jõudes küsisid Monika ja German minult: “Tundub, et hakkab sadama, mis siis saab?” Vastasin, et siis pildistame vihmaga ja ehk otsime varju. Alustasime pildistamisega. Emotsioone oli palju, nii naeru kui õnnepisaraid, aga sellest räägin juba lähemalt järgmises postituses .Jõudsime natukene aega pildistada kuniks hakkas sadama. Monika ja German olid alguses natuke kõhklevad ilma osas, kuid peale esimesi piisku ütlesid nad, et vihma nad ei karda. Nad hoopis pugesid üksteisele veel lähemale, et sooja anda oma armsamale. Minu arust imearmas. Armastuse väljendamiseks pole ju oluline, kas ilm on päikseline või tormine. Mõttes on vaid üks- Sina ja mina. Jätkasime pildistamist, süda täis armastust ja õnne. Ju siis pidi nii minema 😉
Ühest küljest mõistan teie muret. Pildistama tulles oled ennist käinud jumestuses ja soengus. Näinud vaeva, et näha välja parim! Kahju kui kõik tehtud töö untsu peaks minema. Teisest küljest olen arvamusel, et need emotsioonid, mis vihmasest pildistamisest jäävad, on nii palju rohkem väärt ja erilisemad kui perfektse välimusega poseeritud pildid. Vihm annab uskumatult ägeda efekti fotodele ning ka hoopis teistsuguse kogemuse pildistamisest. Võime ju planeerida ette, mida selga paneme, millise jumestuse ja soengu teeme, kus pildistame, kuid lõppsõna jääb siiski ilmataadile.