20/07/2026
“Vana mind enam ei ole ja uut ei ole veel tulnud”
Aga kust see uus mina siis tulema peab?
Ta ei tule kuskilt kohale. Ma ei saa lihtsalt istuda ja oodata, et oi, millal see uus mina nüüd kohale jõuab. See ongi minu vastutus ja minu koht, et päriselt endast aru saada ja endaga ühenduda. Kes ma päriselt olla tahan?
Ja jätta maha kõik need identiteedid, mille ma olen endale loonud selleks, et kuhugi sobituda. Kellelegi meeldida.
Ühel päeval, kui telefoni mälu täis sai, jõudsin kustutades oma vanade videoteni. Vaatasin ennast rääkimas ja kuulasin, mida ma seal räägin. Ja sain aru, et ma rääkisin seda juttu, mis oli sel ajal aktuaalne selles ringkonnas, kus mina liikusin. Vaimne ärkamine ja kõik see.
Ja see on okei. Me peamegi muutuma. Võib-olla sellised asjad tulevadki me ellu selleks, et päriselt silmi avada. Aga oluline on eristada, et kus ma muudan endas midagi sellepärast, et olla kuskil grupis vastu võetud ja kus sellepärast, et ma päriselt tahan seda.
Minu jaoks on kuulumine suur teema. Ma olen terve elu tahtnud kuuluda. Igatsenud enda ümber naisi, kes päriselt huvituvad. Igatsenud, et keegi korraldaks ka mulle üllatuspeo. Ja näinud kõrvalt, kuidas teistele tehakse, aga mind ei kaasata. See tunne, et ma olen lihtsalt kõrvalseisja.
Aga tegelikult ongi see minu koht, et võtta vastutus ja aru saada, et ma ju kuulun. Mul ei ole selle jaoks vaja suurt kampa enda ümber. Seda, mida ma teen, teen ma hästi. Ja ma ei pea selle jaoks kuhugi kuuluma, et see oleks õige. Ma võin ka üksinda teha.
Uut mind ei pea ootama. Selle saan ma ise luua. Küsimus on ainult, et mille baasilt? Kas selleks, et meeldida ja kuuluda? Või sellepärast, et ma päriselt tahan seda?
Ehk ma saan luua täpselt selle versiooni endast, kes ma olla tahan. Tuleb lihtsalt aru saada ja ära otsustada, et kes ma olla tahan ja siis hakata tema moodi juba käituma, tegema valikuid nagu tema, jne.
Kes ma siis valin olla?