30/09/2016
See on nii kummaline...
Oma lapsi vaadates nagu aeg peatuks. Tulevad meelde erinevad mälestused. Ja neid mälestusi on palju. Nii palju... Need 10 ja 8 aastat tunduvad mingis plaanis p**k aeg. Aga kui nüüd vaadata lapsi, siis on sellel ajal ikka meeletult kiire. Nad on ainult üks kord need pisikesed, hellad, siirad. Kui vaid saaks teha nii, et keegi neid ei rikuks.
Kui me seal rannas tuule käes olime, minu kampsunid mõlemal seljas, siis meenus mu enda tunne kui mul oli oma ema riideese seljas väiksena. Siis oli turvaline ja uhke olla. Kui väga ma tahtsin olla see suur täiskasvanud inimene. Kasvada kiiresti. Olla sama ilus, tubli, tark ja osav. Tahtsin kanda tema riideid, kontsakingi ja ehteid. Tahtsin olla oma EMA. Ja nii ka minu tütred.
Seal rannas nad toimetasid oma kividega. Otsisid ilusamaid ja parimaid kive. Kessu leidis südame ja Sissu kohe teise kivi kuhu peale Kessu süda panna. Ja sel hetkel kui nad mind vaatasid, sain aru, milline pilt sealt tuleb. See oli täpselt selline nagu ma olen neid koguaeg näinud. Väikesed röövlitütred. Täis jõudu, tarkust, headust, siirust, karmi otseütlemisi ja lõputut ning tingimusteta armastust. Kui palju on nad selle lühikese elu jooksul aidanud teisi. Õpetanud mind. Kui palju jõudu on nendes väikestes hingedes.
See on nii kummaline...
Nad täiendavad teineteist.
Nad hoiavad teineteist.
Nad on õed.
