10/06/2026
Jolanta ja tema mõtted meie kohtumisest. Mai 2026, Tallinn.
“Muidugi võib see tunduda sellise cliché jutuna, sest igas loos on palju detaile, kuid veel mõned kuud tagasi olin olukorras, kus minu sees olid väga pimedad, külmad ja hirmutavad mõtted sellest, kuidas oleks, kui mind poleks. Sellel oli mitu erinevat põhjust, miks ma sinna jõudnud olin. Mäletan, kuidas istusin vannis ja nutsin. Kuulasin muusikat ja läbi selle valu ja hirmu tundsin ürgset jõudu kaitsta seda väikest inimest mu sees. Siis tegin paar pilti endast (mida olen selle rasedusega pigem vähe teinud) ja mõtlesin - ma soovin, et keegi siiski jäädvustaks mind. Raha mul eriti polnudki ja mõtlesin, et küsin Threadsist, kuidas teised on seda veidi säästlikumalt teinud.
Ja siis kirjutas mulle Birgit. Ma tahtsin nutta (olin sel ajal väga emotsioone täis). Kunagi, kui mu esimene sünnitus lõppes erakorralise keisriga, tahtsin, et just tema jäädvustaks mu beebit ja armi, kuid tookord ei jõudnud me selleni. Aga seekord saime kokku.
Alguses oli mul mõte, et soovin teha väga teistsuguseid pilte, sest see tunne mu sees ei läinud väga kokku selle tavalise “ma hoian enda kõhtu ja naeratan” olekuga. Lõpuks, kui ma siiski Birgiti juurde jõudsin, oli ilus ja soe kevadine päev. Sekunditega tundsin end temaga koos vabalt ja see kuidagi andis rõõmu ja kergust. See ei olnud minu jaoks ainult piltide tegemine, vaid ka see, et ma üldse otsustasin seda teha. Lubasin seda endale. Ja ma olen väga tänulik, et otsustasin. Mitte kedagi teist ei tahaks ma ennast pildistama.
Ma usun, et on väga palju häid oma töö meistreid, kuid tihti on see miski “ma ei tea mis, aga temas on midagi teistsugust”, mis inimesi eristab. Birgit on just selline.
See rasedus on mulle palju õpetanud. Kui võimekas ma olen. Kui palju ma suudan teha. Kui palju rohkem ma usun iseendasse. Ja kui palju see veel sündimata inimene mind õpetab. Minna muutuste vooluga kaasa.“
