25/10/2026
Roheline hüdra (Hydra viridissima)
1740 aasta suvel istus Hollandis üks noor koduõpetaja, šveitslane Abraham Trembley, veenõu kohal ja vaatas pisikesi rohelisi niidikesi, mis olid veetaimede külge kinnitunud. Rohelised, paigal, taime küljes, nii et need pidid olema taimed. Siis aga hakkasid need “taimed” puudutuse peale kokku tõmbuma ja mööda klaasi edasi liikuma, kukerpalli lüües. Trembley otsustas asja uurida. Ta lõikas ühe pooleks, sest tolle aja loogika järgi pidi loom sellest surema ja taim kasvatama uued võrsed. Mõne päeva pärast ujus nõus kaks täiesti tervet olendit. Need olid täpselt samasugused rohelised hüdrad nagu see videol.
Rühm, kuhu hüdra kuulub, on ainuõõssed. Sinna kuuluvad ka meduusid, korallid ja meriroosid, ainult et hüdral meduusi-staadiumi pole ja ta elab kogu elu polüübina millegi küljes kinni. Perekonna nime andis Linné 1758. aastal mütoloogilise Lerna hüdra järgi, kellele kasvas iga maharaiutud pea asemele kaks uut. Liiginimi viridissima tähendab lihtsalt “kõige rohelisem”.
Videos on hästi näha, kui palju see keha venib. Alguses on hüdra kokku tõmbunud paksuks pirniks, kombitsad lühikesed jupid. Siis ta venib välja peenikeseks varreks ja kombitsad sirutuvad laiali nagu õhuke võrk. Hüdra keha koosneb ainult kahest rakukihist ja nende vahel on sültjas vahekiht. Luid ega kesta tal pole, ainult vedelikuga täidetud toru, mida lihased kord pikaks, kord lühikeseks tõmbavad.
Rohelist värvi ei tee hüdra ise. Tema sisemise rakukihi igas rakus elavad kümned ainuraksed rohevetikad perekonnast Chlorella, mitte maos, vaid otse raku sees, oma väikestes põiekestes. Vetikad teevad päikesevalgusest suhkrut, täpsemalt maltoosi ehk linnasesuhkrut, ja annavad sellest suure osa peremehele. Vastutasuks saavad nad varjulise kodu ning lämmastikku ja süsihappegaasi, mis hüdra ainevahetusest üle jääb. Hüdra hoiab oma üürnikke rangelt kontrolli all: kui neid saab liiga palju või loom jääb nälga, võib ta osa vetikaid lihtsalt ära seedida. Ja need on päris omad vetikad, mitte igal põlvkonnal uuesti püütud. Kui roheline hüdra muneb, paneb ta vetikad otse munarakku kaasa, nii et järglane koorub juba koos oma päikesepaneelidega.
Päikesetoit on siiski ainult lisa, sest hüdra on kiskja. Kui videol kombitsaid lähemalt vaadata, on nende serv krobeline. Need väikesed kühmud on kõrvetisrakkude kogumid ja need on loomariigi kiireimad relvad. Iga raku sees on kapsel, mille rõhk on umbes 150 atmosfääri, nagu ookeanis poolteise kilomeetri sügavusel. Kui vesikirp kombitsat puudutab, paiskub kapslist välja mürgine nool, mille kiirendus ületab viis miljonit g-d. See on loodusest seni mõõdetud kiirendustest üks suurimaid. Kapsel ei lõhke sellise rõhu all sellepärast, et tema seinas on valk nimega knidoiin, mis meenutab oma ehituselt ämblikusiidi. Hüdral on mitut tüüpi kõrvetisrakke: ühed läbistavad saagi kesta ja süstivad mürki, teised keerduvad nagu korgitser ohvri harjaste ümber ja hoiavad teda kinni. Asjata need ei vallandu. Pelgalt puudutusest ei piisa, vaid kombits peab tundma ka saagi “maitset”.
Siis algab söömine, ja see on veel kummalisem. Hüdral pole püsivat suud. Videol on kombitsate keskel näha tumedam nupp, aga selles pole auku. Iga kord, kui hüdra tahab süüa, rebeneb tal sõna otseses mõttes nägu lahti: rakud libisevad üksteisest eemale ja tekib ava, mis venib saagist suuremaks. Pärast söömist kasvab see uuesti kinni, ilma armita. Söömisrefleksi käivitab glutatioon, aine, mis lekib vigastatud saagist vette. Kui laboris tilgutada puhtasse vette pisut glutatiooni, keerab hüdra kombitsad kokku ja avab suu, kuigi süüa pole kuskil.
Trembley jõudis lõpuks ka nii kaugele, et keeras hüdra seaharjase abil pahupidi nagu soki. Loom elas edasi. Tema keha ei ole kunagi valmis, sest see on pidevas liikumises nagu aeglane konveierlint. Keha keskosas jagunevad tüvirakud ja uued rakud rändavad sealt päevade ja nädalate jooksul ülespoole kombitsate ja suu suunas või allapoole taldiku poole. Kombitsate tippudes ja taldiku servas nad lõpuks kuluvad ära ja irduvad, samal ajal kui keskelt tuleb pidevalt uusi peale. Paari nädalaga on kogu loom rakkude poolest täiesti uus, kuigi väljast näeb ta välja täpselt samasugune. Seda masinavärki hoiab käigus geen nimega FoxO, mis on olemas ka meil endil: see paneb tüvirakud jagunema, parandab nende DNA kahjustusi ja korjab vigased rakud ära enne, kui need jõuavad pahandust teha. Bioloog Daniel Martinez jälgis hüdrasid laboris aastaid ega leidnud vananemise märke: suremus ei kasvanud vanusega ja paljunemisvõime ei kahanenud. Kui teadlased aga FoxO välja lülitasid, jäi konveier seisma ja hüdrad hakkasid kiiresti vananema. Kui keemiliselt käivitada üks teine signaalirada, Wnt, hakkab hüdra kehale igale poole kasvama uusi päid.
Linné valis nime hästi.