Janek Lassi peidetud maailm

Call Website Contact the business

Janek Lassi peidetud maailm Tere tulemast peidetud fotomaailma. Siin lehel saate näha Janek`u tehtud fotosid sellest maailmast. Tere tulemast minu peidetud maailma!

See on maailm minu ümber, maailm mida ma jäädvustan kaamera abil ja toon siis ka teistele vaatamiseks.
Minu fototee sai alguse u 11 aastat tagasi oma esimese tütre sünniga. Pisut enne tütre sündi sai soetatud oma esimene kaamera ja seda selleks, et jäädvustada tütre kasvamist. Alates kaamera ostu hetkest hakkas minu fotohuvi kasvama, muudkui kasvas ja kasvas. Sellest sai tõsine sõltuvus. Alguses oli kaamera kaasas kõikjal ja pildistada sai kõike. Aja jooksul hakkas pilt muidugi pisut selgemaks minema ja sa keskenduda rohkem millelegi konkreetsemale. Muidugi need konkreetsed žanrid on aeg-ajalt muutunud. On olnud aegu kus ma keskendusin rohkem koertele/kassidele, on aegu kus ma keskendusin high speedile ( kiire hetke jäädvustamine) või nt veetilga fotole. Nüüdseks olen ma jõudnud sellise žanri juurde mida kutsutakse fotomikrograafiaks. Tegu on siis pildistamisega mikroskoobi abil. Selle žanriga olen ma nüüdseks tegelenud üsna mitu aastat juba.
Siin lehel saabki näha valdavas enamuses pilte mikromaailmast. Ma katsun siia mahutada ka pisut oma teisi pilte, aga mikrofoto jääb kindlasti domineerima.
Aga mõnusat fotmaailma nautimist, ma loodan, et teile meeldib :D

Panen siia mõned artiklid kah:
https://fotojutud.ee/topics/persoon/imemees-janek-lass-teeb-peldikutorust-vaherongaid/
https://virumaateataja.postimees.ee/7695661/mikromaailma-pildistaja-ja-hobifotograaf-janek-lass-kemikaalidest-ei-saa-mitte-uhtegi-pilti-kunagi-korrata-sest-need-kujud-tulevad-taiesti-juhuslikult
https://tartu.postimees.ee/7673982/peidetud-maailma-lahtimuukija-ei-tea-kas-ta-pildid-on-kunst

Üks Rübik (Evadne) teile siia :D Rübik on  vesikirp, vesikirpe teame enamasti mageveest. Maailmas on neid üle 600 liigi ...
01/11/2026

Üks Rübik (Evadne) teile siia :D

Rübik on vesikirp, vesikirpe teame enamasti mageveest. Maailmas on neid üle 600 liigi ja peaaegu kõik elavad magevees. Mereveega on päriselt kohastunud ainult umbes kaheksa liiki. Rübik on üks neist väga vähestest, kes on selle hüppe teinud. Eesti vetes on ta üks tavalisemaid planktoniloomi, kes elab Läänemere pinnakihis koos miljonite teiste pisikeste olenditega. Ta on umbes millimeetri pikkune ja palja silmaga on teda väga raske näha, aga ilma temata näeks Läänemeri hoopis teistsugune välja.

Rübik ei ole rahulik vee filtreerija nagu tiigi kiivrikud. Ta on kütt. Ta vaatab saagi välja ja haarab seda jalgadega – olgu selleks mikrovetikad, orgaaniline puru või pisikesed planktoniloomad, näiteks keriloomad. Teadlased on hiljuti DNA järgi uurinud, mida nad söövad, ja selgus, et isegi lähedased sugulased eelistavad pisut erinevat toitu ega jää nii üksteisele jalgu.

Ise on ta aga pehme ja toitev suutäis. Teda söövad räime ja kilu vastsed ja maimud, suvel ka täiskasvanud kalad, ning kõrvukmeduusid. Sellepärast elab ta kahe maailma vahel. Päeval, kui kalad jahivad, laskub ta sügavamale külma pimedasse vette ja on seal varjus. Öösel tõuseb ta sooja pinnavette sööma. Seda rännakut teeb ta iga päev koos suure osa Läänemere planktoniga. Sügaval on tal turvaline.

Järglasi toodab ta palju. Suvel ei vaja ta isaseid üldse, emane toodab tütreid, kes on tema kloonid. Pildil olev loom kannab neid parasjagu endaga kaasas, seitse-kaheksa korraga, ja need tütred ei ole veel sündinudki, kui nende sees hakkavad juba arenema järgmise põlvkonna munad. Soojas vees tuleb uus pesakond iga 3–4 päeva tagant ja mõne nädalaga võib ühest emasest saada tohutu hulk järeltulijaid.

Sügisel läheb teisiti. Kui vesi jahtub ja päevad lühenevad, hakkavad emased ilmale tooma ka isaseid. Pärast paaritumist munevad emased paksu kestaga püsimune, mis vajuvad merepõhja m***a, ja täiskasvanud surevad. Talve ei ela üle ükski rübik, ainult munad. Need võivad mudas oodata aastaid ja kooruvad alles siis, kui kevadel vesi soojeneb ja hapnik põhjani jõuab. Munadest tulevad välja ainult emased ja ring algab otsast.

Eile pisikene spetsialist (Minu noorem tütar) vaatas mikroskoopi ja otsis kohta mida pildistada. Siin see on :D Pildil k...
30/10/2026

Eile pisikene spetsialist (Minu noorem tütar) vaatas mikroskoopi ja otsis kohta mida pildistada. Siin see on :D
Pildil karbamiid

29/10/2026

Meil on ikka level up juba. Spetsialist krutib juba ise mikroskoopi ja otsib issile kohta millest pilti teha. Tõenäoliselt järgmine kristallipilt on väikese spetsialisti töö juba 😅

28/10/2026

Avastasin ühe vana video mis kunagi tegin. Lihtsalt üks tore meenutus :D
Videos on näha pisikesed toiduõli mullid .

Selle aine lugu algab kaugemalt kui Maa. Teda on leitud süsinikurikastest meteoriitidest, näiteks kuulsast Murchisoni me...
26/10/2026

Selle aine lugu algab kaugemalt kui Maa. Teda on leitud süsinikurikastest meteoriitidest, näiteks kuulsast Murchisoni meteoriidist. Need molekulid tekkisid kosmoses miljardeid aastaid tagasi, enne kui meie planeet üldse olemas oli.

Meie kehas on ta omamoodi must lammas. Ta on aminohape, aga mitte selline nagu teised. Valgud ehitatakse 20 alfa-aminohappest, tema aga valkude ehitusse ei lähe. Tal on kitsam eriülesanne. Ta on B5-vitamiini osa ja koos histidiiniga moodustab ta lihastes karnosiini. Karnosiin on lihase oma happepuhver.

Kui sprindid, tõstad raskusi või sõuad täiest jõust, koguneb lihasesse vesinikioone. Lihas muutub happelisemaks ja tekib tuttav kõrvetus, mis sunnib pooleli jätma. Karnosiin seob need ioone nagu käsn ja lükkab seda hetke edasi. Seepärast on karnosiini eriti palju loomadel, kes teevad plahvatuslikke spurte või sukelduvad pikalt hinge kinni hoides: hobustel, vaaladel ja lindude rinnalihastes. Inimesele tähendab see 1–4 minutit kestval pingutusel paari lisakordust või tugevamat lõpuspurti. Lisaks on karnosiin antioksüdant ja teda uuritakse vanemaealiste lihasjõu ning aju kaitse seisukohalt.

Kohest energialaksu see aine siiski ei anna. Ta toimib nagu aku, mida laetakse nädalaid. Ainus kohe tuntav asi on kummaline kihelus: suurema koguse järel hakkab 15–20 minuti pärast nägu ja käsi torkima, nagu sipelgad jookseksid naha all. See ei ole allergia. Aine aktiveerib otse naha närviretseptoreid (MrgprD) ja need saadavad ajju „torkimise“ signaali. Tunne on veider, aga ohutu.

Paljud jõusaalikäijad tunnevad seda kihelust hästi, sest see aine on üks paremini uuritud spordilisandeid. Meteoriidist pärit, lihaseid kaitsev ja nahka kõditav aminohape, mille kristalle sa praegu vaatad, on beeta-alaniin.

25/10/2026

Roheline hüdra (Hydra viridissima)

1740 aasta suvel istus Hollandis üks noor koduõpetaja, šveitslane Abraham Trembley, veenõu kohal ja vaatas pisikesi rohelisi niidikesi, mis olid veetaimede külge kinnitunud. Rohelised, paigal, taime küljes, nii et need pidid olema taimed. Siis aga hakkasid need “taimed” puudutuse peale kokku tõmbuma ja mööda klaasi edasi liikuma, kukerpalli lüües. Trembley otsustas asja uurida. Ta lõikas ühe pooleks, sest tolle aja loogika järgi pidi loom sellest surema ja taim kasvatama uued võrsed. Mõne päeva pärast ujus nõus kaks täiesti tervet olendit. Need olid täpselt samasugused rohelised hüdrad nagu see videol.

Rühm, kuhu hüdra kuulub, on ainuõõssed. Sinna kuuluvad ka meduusid, korallid ja meriroosid, ainult et hüdral meduusi-staadiumi pole ja ta elab kogu elu polüübina millegi küljes kinni. Perekonna nime andis Linné 1758. aastal mütoloogilise Lerna hüdra järgi, kellele kasvas iga maharaiutud pea asemele kaks uut. Liiginimi viridissima tähendab lihtsalt “kõige rohelisem”.

Videos on hästi näha, kui palju see keha venib. Alguses on hüdra kokku tõmbunud paksuks pirniks, kombitsad lühikesed jupid. Siis ta venib välja peenikeseks varreks ja kombitsad sirutuvad laiali nagu õhuke võrk. Hüdra keha koosneb ainult kahest rakukihist ja nende vahel on sültjas vahekiht. Luid ega kesta tal pole, ainult vedelikuga täidetud toru, mida lihased kord pikaks, kord lühikeseks tõmbavad.

Rohelist värvi ei tee hüdra ise. Tema sisemise rakukihi igas rakus elavad kümned ainuraksed rohevetikad perekonnast Chlorella, mitte maos, vaid otse raku sees, oma väikestes põiekestes. Vetikad teevad päikesevalgusest suhkrut, täpsemalt maltoosi ehk linnasesuhkrut, ja annavad sellest suure osa peremehele. Vastutasuks saavad nad varjulise kodu ning lämmastikku ja süsihappegaasi, mis hüdra ainevahetusest üle jääb. Hüdra hoiab oma üürnikke rangelt kontrolli all: kui neid saab liiga palju või loom jääb nälga, võib ta osa vetikaid lihtsalt ära seedida. Ja need on päris omad vetikad, mitte igal põlvkonnal uuesti püütud. Kui roheline hüdra muneb, paneb ta vetikad otse munarakku kaasa, nii et järglane koorub juba koos oma päikesepaneelidega.

Päikesetoit on siiski ainult lisa, sest hüdra on kiskja. Kui videol kombitsaid lähemalt vaadata, on nende serv krobeline. Need väikesed kühmud on kõrvetisrakkude kogumid ja need on loomariigi kiireimad relvad. Iga raku sees on kapsel, mille rõhk on umbes 150 atmosfääri, nagu ookeanis poolteise kilomeetri sügavusel. Kui vesikirp kombitsat puudutab, paiskub kapslist välja mürgine nool, mille kiirendus ületab viis miljonit g-d. See on loodusest seni mõõdetud kiirendustest üks suurimaid. Kapsel ei lõhke sellise rõhu all sellepärast, et tema seinas on valk nimega knidoiin, mis meenutab oma ehituselt ämblikusiidi. Hüdral on mitut tüüpi kõrvetisrakke: ühed läbistavad saagi kesta ja süstivad mürki, teised keerduvad nagu korgitser ohvri harjaste ümber ja hoiavad teda kinni. Asjata need ei vallandu. Pelgalt puudutusest ei piisa, vaid kombits peab tundma ka saagi “maitset”.

Siis algab söömine, ja see on veel kummalisem. Hüdral pole püsivat suud. Videol on kombitsate keskel näha tumedam nupp, aga selles pole auku. Iga kord, kui hüdra tahab süüa, rebeneb tal sõna otseses mõttes nägu lahti: rakud libisevad üksteisest eemale ja tekib ava, mis venib saagist suuremaks. Pärast söömist kasvab see uuesti kinni, ilma armita. Söömisrefleksi käivitab glutatioon, aine, mis lekib vigastatud saagist vette. Kui laboris tilgutada puhtasse vette pisut glutatiooni, keerab hüdra kombitsad kokku ja avab suu, kuigi süüa pole kuskil.

Trembley jõudis lõpuks ka nii kaugele, et keeras hüdra seaharjase abil pahupidi nagu soki. Loom elas edasi. Tema keha ei ole kunagi valmis, sest see on pidevas liikumises nagu aeglane konveierlint. Keha keskosas jagunevad tüvirakud ja uued rakud rändavad sealt päevade ja nädalate jooksul ülespoole kombitsate ja suu suunas või allapoole taldiku poole. Kombitsate tippudes ja taldiku servas nad lõpuks kuluvad ära ja irduvad, samal ajal kui keskelt tuleb pidevalt uusi peale. Paari nädalaga on kogu loom rakkude poolest täiesti uus, kuigi väljast näeb ta välja täpselt samasugune. Seda masinavärki hoiab käigus geen nimega FoxO, mis on olemas ka meil endil: see paneb tüvirakud jagunema, parandab nende DNA kahjustusi ja korjab vigased rakud ära enne, kui need jõuavad pahandust teha. Bioloog Daniel Martinez jälgis hüdrasid laboris aastaid ega leidnud vananemise märke: suremus ei kasvanud vanusega ja paljunemisvõime ei kahanenud. Kui teadlased aga FoxO välja lülitasid, jäi konveier seisma ja hüdrad hakkasid kiiresti vananema. Kui keemiliselt käivitada üks teine signaalirada, Wnt, hakkab hüdra kehale igale poole kasvama uusi päid.

Linné valis nime hästi.

23/10/2026

Vahelduseks üks videoklipp. Videos on näha, kuidas kemikaalide kristallid kasvavad. Siin videos kasvavad paratsetamooli kristallid ja kiirus on siin praegu reaalajas. Alati ei kasva nii kiiresti ja kõik kemikaalid ei kasva nii kiiresti, mõnega võib minna ka päevi. Ja ka paratsetamool ei kasva alati nii kiiresti – see oleneb enamasti kontsentratsioonist ja temperatuurist. Siin on õnnestunud selline hea kooslus saada, et näha reaalajas seda kasvamist. :D

Seekord pikka juttu ei tee! Aga ütlen vihjeks, et pildil on üks tuntud ravimisegu, mida ilmselt paljud külmetuse puhul k...
19/10/2026

Seekord pikka juttu ei tee! Aga ütlen vihjeks, et pildil on üks tuntud ravimisegu, mida ilmselt paljud külmetuse puhul kasutavad. See sisaldab enamasti paratsetamooli ja C-vitamiini ning seda tarbitakse kuuma joogina. Mis sa arvad, millega on tegu?

EDIT:
Teen väikese paranduse – tuleb välja, et selles ravimisegus ei olegi C-vitamiini. Lisaks paratsetamoolile on seal pseudoefedriin ja dekstrometorfaan.

Minu pikemaajalised jälgijad ilmselt juba teavad, et ükskord saabub  aega, mil ma tulen…... kemikaalidega :D Veeelukad o...
18/10/2026

Minu pikemaajalised jälgijad ilmselt juba teavad, et ükskord saabub aega, mil ma tulen…... kemikaalidega :D Veeelukad on kolinud talvepuhkusele ja tiigid jahtuvad. Mina hakkan aga tavapäraselt vehkima piltidega, kus pole ühtegi jalga ega tundlat, vaid ainult kristallid. Kemikaalide hooaeg on vaikselt alanud.

Siin tegelane mis on ilmselt enamikul teist kodus olemas. Kui ei ole, siis olete sellega kindlasti kokku puutunud: haiglas tilguti otsas, nina loputades või kontaktläätsi hoides. Füsioloogiline lahus ehk 0,9% naatriumkloriid vees. Lihtsalt soolavesi. Pealtnäha kõige igavam vedelik maailmas.
Aga tegelikult on üllatusi ka selle vedeliku loos. See algab epideemiast, käib läbi ühe pika eksituse ja jõuab välja kosmosejaama.

1832. aastal möllas Suurbritannias koolera. Haiged surid vedelikukaotusse. Nende veri muutus nii paksuks, et vereringe sisuliselt seiskus. Iiri arst William O'Shaughnessy pakkus välja julge mõtte: süstida veeni sooja vett, milles on verega sarnases koguses soolasid. Ise ta seda proovida ei julgenud. Seda tegi Šotimaal Leithis noor arst Thomas Latta. Tema esimene patsient oli surev vanaproua, kellel polnud enam pulssi. Latta lasi tema veeni üle kolme liitri sooja soolvett ja pulss tuli tagasi. Naine suri siiski mõni tund hiljem, aga Latta ei andnud alla ja järgmised patsiendid paranesid. Tema lõplik retsept oli koostiselt üllatavalt lähedane päris vereplasmale. Paraku suri Latta juba järgmisel aastal ja koos temaga ununes aastakümneteks ka tema lahus.

Kui soolavesi lõpuks meditsiini tagasi jõudis, ei tulnud see enam haigevoodist, vaid katseklaasist. 1890. aastatel katsetas Hollandi teadlane Hartog Jacob Hamburger punaste verelibledega. Ta leidis, et 0,9% soolalahuses need ei lõhke ega tõmbu krimpsu. Hamburger nimetas seda "ükskõikseks vedelikuks", aga meditsiinis jäi külge nimi "füsioloogiline". See oligi too eksitus. Vererakkudele katseklaasis sobis lahus hästi, kuid kogu kehale mitte päris. Selles on kloriidi umbes 154 millimooli liitris, meie veres aga 100 ümber. Suurtes kogustes veeni lastuna muudab see liigne kloriid vere happelisemaks ja võib kahjustada neere. Sellepärast nimetavad osad arstid seda tänapäeval "füsioloogiliseks valeks". Intensiivravis eelistatakse üha enam tasakaalustatud lahuseid, mis on oma olemuselt tagasipöördumine Latta mõtte juurde.

Happelisusest rääkides: üllataval kombel on ka lahus ise kergelt happeline, kotis on selle pH umbes 5,5. Põhjus on õhust lahustunud süsihappegaas. Erinevalt verest pole soolavees ühtegi puhvrit, mis seda neutraliseeriks. Ohtlik see pole, sest keha puhvrid teevad selle happe kohe kahjutuks.

Füsioloogilises lahuses pole säilitusaineid. Kinnises pudelis püsib see steriilsena aastaid, aga kui kork on lahti, pääseb õhust ja kätelt sisse baktereid, seeneosi ja isegi amööbe. Sellepärast ongi pudelil hoiatus, et see tuleb 24 tunni jooksul ära visata. Ja siin jõuamegi ootamatult tagasi minu tavaliste tegelaste juurde, vees elavate pisiolendite juurde. Enamik neist on täiesti süütud, aga mõni mitte.

Eriti tasub seda meeles pidada neil, kes kannavad kontaktläätsi ja loputavad või hoiavad neid soolalahuses. Just läätsekandjaid ohustab amööb Acanthamoeba, kes elab peaaegu kõikjal: kraanivees, veetorudes, mullas ja isegi tolmus. Lahusesse ja läätsekarpi jõuab ta kergesti, kui pudel seisab päevi lahti, karpi loputatakse kraaniveega või vanale lahusele valatakse uut peale. Lahuses, kus pole säilitusaineid, ei tapa teda miski. Lääts aga hoiab teda tihedalt vastu silma, kus ta võib sarvkesta tõsiselt kahjustada.

Teine koht, kus soolavesi meile sügavale sisse jõuab, on nina loputamine. Seal varitseb veel ohtlikum amööb, Naegleria fowleri, kes elab soojas magevees ja samuti torudes. Just tema pärast tohib nina loputada ainult steriilse lahusega või läbikeedetud ja jahutatud veega, mitte kunagi otse kraanist. Kui sellist vett juua, tapab maohape amööbi ära. Ninaõõnes pääseb ta aga mööda haistmisnärvi otse ajju ja sealt edasi on haigus peaaegu alati surmav. USA-s Louisianas suri 2011. aastal kaks inimest just sellepärast, et nad loputasid nina kraaniveega.

Soolalahusel on kasutust ka loomade juures, näiteks sporthobustel. Pika kestvussõidu järel võib hobune higistamisest nii palju vett ja soolasid kaotada, et 500-kilose looma turgutamiseks läheks vaja 20–50 liitrit tavalist lahust. Väljas pole nii suurt kogust kuidagi võimalik kiiresti veeni lasta. Seepärast kasutavad loomaarstid nippi: nad annavad umbes kaks liitrit palju soolasemat, 7,2% lahust. Suur soolasus tõmbab vett kudedest veresoontesse ja vereringe taastub minutitega. Pärast tuleb muidugi ka päris vett juurde anda, sest sool vaid jagab olemasoleva vee kehas ümber.

Kõige kaugemale on see lihtne soolavesi aga jõudnud kosmosesse, ja seda ei ole sinna mitte ainult kaasa viidud, vaid seda on tehtud ka kohapeal. Kosmosejaamas pole ruumi raskete tilgutikottide jaoks, mis pikal lennul pealegi aeguksid. Seepärast ehitas NASA seadme IVGEN, mis valmistab füsioloogilist lahust otse jaama joogiveest. See vesi on omakorda suures osas ringlusse võetud õhuniiskusest ja astronautide uriinist.

See on karpvähiline ehk ostrakood. Ta on olend, kellest enamik inimesi pole kunagi kuulnud, kuid kes peidab oma kahepool...
17/10/2026

See on karpvähiline ehk ostrakood. Ta on olend, kellest enamik inimesi pole kunagi kuulnud, kuid kes peidab oma kahepoolmelise lubikoda meenutava soomusrüü sees üht looduse kõige uskumatumat ellujäämise lugu. Nad on elanud meie planeedil ligi pool miljardit aastat ja vallutanud peaaegu iga veekeskkonna ookeanisügavustest kuni pisikeste metsalompideni. Isegi siinsamas Eestis, Pandivere kõrgustiku allikates, elab üks täiesti unikaalne liik nimega Ilyodromus estonicus, keda pole leitud mitte kuskilt mujalt maailmast.

Nende pisikeste olendite tõeline võlu peitub aga viisis, kuidas nad loodusseadusi ja kiskjaid üle kavaldavad. Kujutage ette olukorda, kus kevadine lomp kuivab suvekuumuses pragunenud savikõrbeks. Enamiku vee-elukate jaoks tähendab see kindlat lõppu, kuid ostrakoodi jaoks on see kõigest paus. Nende munad lülituvad ümber erilisse puhkeseisundisse, kus ainevahetus peatub täielikult ja rakusisene vesi asendub klaasja massiga. Sellises olekus võivad nad kuivas mudas oodata uut vihma aastaid või isegi aastakümneid. Veelgi enam, teadlased on saatnud neid mune Rahvusvahelise Kosmosejaama välisküljel avakosmosesse, kus nad talusid üle kahe aasta vaakumit, tapvat kiirgust ja saja-kraadiseid temperatuurikõikumisi, ning Maale naastes koorusid neist ikkagi täiesti terved järglased.

Sama leidlikud on nad ka siis, kui satuvad mõne kiskja lõugade vahele. Kui kala neelab ostrakoodi alla, ei tähenda see karpvähilisele sugugi surmaotsust. Ta tõmbab end tihedalt oma tugeva koja sisse lukku, ootab rahulikult, kuni läbib kala happelise seedekulgla, ja väljub teisest otsast täiesti elusana. Kiskja, kes arvas, et sai kõhu täis, osutus hoopis tasuta taksoks, mis sõidutas väikese ränduri uude elupaika. Mõned ookeanis elavad suguvennad on läinud enesekaitses veelgi kaugemale ja võtnud appi keemiarelva. Kui poolläbipaistev kala sellise ostrakoodi alla neelab, purskab vähike välja helendava valguspilve. Kala hakkab pimedas ookeanis seestpoolt eredalt siniselt särama nagu elektripirn, mis muudab ta kohe nähtavaks suurematele röövkaladele. Paanikasse sattunud kala ei saa teha muud, kui sülitada see "sinist tuld" purskav suutäis kiiresti välja. Sedasama helendavat võimet kasutasid muide ära ka Jaapani sõdurid Teises maailmasõjas, kes kandsid kaasas kuivatatud ostrakoodide pulbrit. Lisades sellele pimedas džunglis veidi vett või sülge, tekkis peopesal mahe sinine valgus, mille paistel sai vaenlasele märkamatult kaarte lugeda.

Isegi nende paljunemine ja ajalugu trotsivad igasugust loogikat. Kui osad ostrakoodide liigid on suutnud paljuneda ilma ühegi isaseta juba kakssada miljonit aastat, siis teiste liikide isased toodavad loomariigi kõige pikemaid seemnerakke, mis võivad lahtikerituna olla looma enda kehast kuni kümme korda pikemad. Nende kivistunud kojad on aga nagu planeedi pisikesed mustad kastid, mis talletavad infot iidsete merede ja kliima kohta, ning just ühele 425 miljoni aasta vanusele ostrakoodi fossiilile kuulub ka maailma vanima säilinud peenise rekord.

Vaadates seda tillukest tegelast siin pildil, on raske uskuda, et nii väikesesse vormi on pakitud säärane evolutsiooniline meistriteos. See on elav tõestus sellest, et looduse kõige vägevamad ellujääjad ja põnevamad lood ei peitu alati suurtes kiskjates, vaid vahel hoopis ühesainsas veetilgas.

Address

Annemäe Tee
Rakvere
44315

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Janek Lassi peidetud maailm posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Contact The Business

Send a message to Janek Lassi peidetud maailm:

Shortcuts

Share